2021 - Muutuva südame aasta?

Käes on aasta 2021. Mul pole vist ükski aasta nii rahulikult  alanud nagu see aasta. See käis kuidagi kähku ja märkamatult. Kui ma mõtlen oma elule tagasi siis jõuan ma järeldusele, et ega ma endale väga armu ei anna. Tihti avastan, et puhkamise asemel rabelen ringi. Eks ta ikka loomuses ole ka. 

Ma tunnen puudust tõelistest vestlustest inimestega, kes mulle korda lähevad. Ma ei saagi selles kedagi süüdistada, sest usun, et Jumal on hetkel sellise aja andnud.  Tegelikult olen ma juba pikemalt tundnud ka seda, et mul on  vaja teha enda sees üks suurem inventuur. Olgu öeldud, et pidev arenemine ja kasvamine on kristlase üks elu moto. Vahel ma tunnen, et osad inimesed lihtsalt tammuvad ühe koha peal ja nad on rahul sellega. Ma näen inimesi enda ümber, kes otsivad, otsivad midagi, millele nad ise seletust ei leia. Olles viie aasta eest sama koha peal, tean, mida nad tunnevad. 

Mind kõnetas väga minu sügavalt uskliku tädi lugu, kes rääkis, kuidas ta kunagi kibeles väga peole minna. Üks nädalavahetus ta imekombel sai sõbrannaga kaasa minna. Ja teate mis? Ta pettus südamepõhjani, kui nägi, mis seal peol toimus. Tossust(suitsu ehk) paks kultuurimaja, mis oli täis purupurjus ja kaklevaid noori inimesi. Mis võlu on selles? Elus ju ometigi peitub midagi enamat?! Jah, peitub. Olles ise ka olnud nendel pidudel, purupurjus ja kuskil vaarudes, jääb mul üle vaid Jumalat tänada, et tema käsi on mind hoidnud. Vahel abikaasaga meenutades olen ka talle korduvalt öelnud, et mis meil küll arus oli... Ei olnudki midagi, sest kust üks maailma inimene teab, et vooruslik eluviis teeb talle ainult kasu. Kui nüüd hästi analüüsida, siis see vooruslik eluviis vist inimkonda elus hoiab. Et me üksteist maha ei tapaks, surnuks ei sõidaks või paljaks ei varastaks on vaja teadmist, teadmist, et sul on kõik olemas temas, kes sinu patud kandis ristil. Põhjus, miks ma kunagi just sellest ankrust kinni haarasin olid kristlased mu ümber, kes jagasid seda, mida Jeesus oli nende eludes teinud. Alustagem siis tervenemisest südamevalust või raskest haigusest. Olukordadest, kus võimatu saab võimalikuks. Olgugi, et vahel ma tunnen, kuidas ma triivin Jumalast eemale aga ikka ja alati tagasi tulen, sest temas on midagi nii lohutavat ja üleloomulikku. 

Põhjus miks inimkond hukka läheb, on inimeste rebel heart , mis on otsetõlkes mässav süda. Jah, just nii see on. Kui juba ennem Jeesuse sündi oleks inimkond Jumala seadusi kuulanud ja seda mitte eiranud, oleks meie maailm hoopis teistsugune. Aga igaüks meist teab, et oleks ja poleks on pahad poisid. Jumal ei vaata selle peale, kui mitu korda me mööda paneme või kui mitu korda me tema sõna eirame. Kui me siiralt kahetseme ja palume andeks siis võime kindlad olla, et saame alustada puhtalt lehelt. Tunnen, et ka minul on vahel rebel heart. Ma tunnen, kuidas parem on teisi kritiseerida, kui enda vaatenurka muuta. Kuidas hukkamõist on nii kerge tulema, ometigi ma ise olen ju samasugune. Ma olen palunud ja palun ka jätkuvalt armastavamat südant, mis suudaks inimesi võtta nii nagu nad on. 


Õnnistatud uut aastat & ärge minge siin maailmas kaduma!


Maarja

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Kuidas mina Jumalat armastan?

Kuidas korraldada oma jõududega pulm?