Ausus ja ustavus, mis on enamat kui põletusohver.

Kuidas täita oma pealtnäha tavaline elu iga päevaste võitudega? Kuidas tunnistada oma vigu? Kuidas öelda anna mulle andeks? Kuidas andestada, kui südames on kibedus ja valu?
Kui kõike lõpuks saab liiga palju, hakkad Sa kahtlema. Sa kahtled eelkõike endas, mitte kelleski teises. Mõtled, kuidas ometi oled sina elanud valesti või millest sina oled ilma jäänud. Üsna egoistlik, kuid sellistel hetkedel matab sind hingevaenlane oma rünnakute alla ja sa ei suudagi enam fokuseerida, mis siis on oluline, mis mitte.
Olen viimasel ajal kogenud ja elanud läbi palju tundeid, mida ma ei oska seletada. Olin pikalt vaimselt väsinud, ega osanud sellele mingit normaalset seletust leida. Hakkasin üha rohkem otsima vastuseid Jumalalt ja jätkasin tema sõna lugemisega. Päris mitmeid kordi juhtus koguduse jutlustel, et tundsin end kõneleja tekstist ära ja palusin Jumalalt, et ta annaks mulle vastuseid.
Möödus hulk aega, kus ma mõistan, et minu tunded ja emotsioonid polegi nii olulised, kui see kuidas ma teistesse suhtun ja kuidas ma veedan Jumalaga aega. Pean nüüd häbi pärast maa alla vajuma, kui ütlen, et ma ei viibi palju aega oma palvekambris, sest Jumal on minuga igal pool. Ma võin olla tööl, kodus, trennis või kus iganes-Ta on alati SEAL. Isegi siis kui ma ei tunne seda või olukorrad mu ees paistavad nii võimatud või ületamatud.
Sest ustavus on see, mida ma tahan, mitte ohver, Jumala tundmine on enamat kui põletusohvrid. (Ho 6:6)
Praegu on see aeg, kus Jumalaga koosviibimine on kasvanud, kuna võimalus selleks on antud. Olen teinud läbi selle pooleteise kuu jooksul ühe paastupäeva, kus pidasin vastu u kella 17.00 õhtul ja otsisin Jumalat palet. Paast on midagi enamat kui nälgimine või toidust loobumine. See on iseenese egost loobumine ja alistumine Jumalale, et kuulata, mida tema räägib. Ma nautisin seda aega, kui sain olla täielikult tema ligiolus ja otsida tema palet. Üleüldse on tegelikult ka palveelus teatud värskus tulnud. Iga päev ärkan ma ühe suure tänutundega,et saan olla vaba haigustest ja saan Jumalat ülistada kõige selle eest, mis ta on mulle andnud. Kas mitte see ei ole see, mida Jumal igatseb meilt? Et me otsiksime tema palet, palvetaks ning ülistaks teda? Üksnes tema on meie varjupaik ja tõeline kalju, millele toetuda. See kriisiaeg pole ma vist hetkegi kahelnud, et Jumal toob siia olukorda lahenduse, et tema nimi saaks austatud. On olnud selliseid keerulisi ja emotsionaalsemaid päevi, aga meie tunded on tühised selle kõrval, millised on Jumala tõotused.
Kas Taaniel kaaslased(  Sadrak, Meesak ja Abednego) kahtles hetkekski oma Jumalas, kui nad seisid põlevas ahjus? Vaevalt, nende süda ja silmad olid Jumala juures, sest nad teadsid, et mitte keegi ei saa neile liiga teha, isegi mitte põlev ahi, kui nad on ustavad oma Jumalale.


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

2021 - Muutuva südame aasta?

Kuidas mina Jumalat armastan?

Kuidas korraldada oma jõududega pulm?