Mõtteid...

Maailm on muutunud mitusada head kraadi peale seda, kui ma viimati kirjutasin. Vaikus. Just nagu praegu, hilisel õhtutunnil, kus oleks aeg juba magama sättida. Miks ma olen veel üleval ja otsutasin kirjutada?
Põhjus, et ehk teab igaüks enda sees. Palju on räägitud sellest koroonakriisist. Haigus, mis on võtnud juba maailmast palju inimesi. Kõrval virr-varri jälgides on targem sinna mitte väga "dive in"-ida võid kindel olla, et saad oma terve mõistusega närvivapustuse.
Olen rahulik ja samas ka ootel. Mis tuleb peale seda kriisi? Kas meil on üldse enam midagi oodata sellest maailmast? Ma ei karda, tean, et olen Jumala kaitsva varju all, samas allun ka korrale. Ei torma ringi nagu hoolimatu inimene, korraldan oma käimisi targalt. Ei lähe kaasa paanikat külvavate uudistega. Tõsi, õues jalutamas käies ärritun, kui inimesed ei hoia distantsi. Samas tean, et me inimestena ei suudagi olla täiesti alluvad. Me eksime. Ometigi see ärritab mind. Mind ärritab, kui keegi "targem" võtab sõna meie valitsuse ja Terviseameti kohta. Minu lähedane inimene töötab seal ning on nö. esiliinis. Imetlen teda, sest ma tean, et talle ei meeldi selles suures rambivalguses olla, kui seda tohib hetkel üldse nii nimetada.
Olgu kuidas on, aga ma ei tunne end sellest rääkides hästi. Ma pigem väldiks sõna koroona või kriis. Muidugi teeb kurvaks, kui inimesed kaotavad töö ja elud. Tahaksin öelda palju, kuid tean ka, et Jumalal on kontroll üle kõigi nende asjade. Hullem võibki ju veel ees olla aga temaga oleme me kaitstud. Need karantiini reeglid on meile pantud mingi mõttega. Eesmärgiga, et Eestis oleks vähem nakatunuid ja inimesed püsiksid terved. Minule on kuidagi see nii loomulik, sest kristlaseks olemine tähendab ka ustavaks jääma Jumala seadustele. Ära tapa, ära varasta, ära himusta oma ligimese vara, allu oma juhtidele jne. Kõik on meile siin planeedil eksisteerimiseks vaja. Jah, kui me panemegi puusse, meil on võimalus meeleparanduseks ja andestuseks. Seda andestamise ja armu andmise poolt võiksin ma osata ise ka praktiseerida. Liialt tihti kipun ma näpuga näitama või kritiseerima teisi. Ma vahepeal arvasin, et see on kuidagi tingitud keskkonnast, kus ma olen üles kasvanud. Pean kahjuks selle ümber lükkama. Kuna kui ma sain kristlaseks, siis vana mina jäi sinna minevikku ja uus mina sai loodud. Piibel ütleb:

Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud. 2 Kor 5:17

Muidugi ei tähenda see seda, et minu käitumismustrid kuidagi oleksid muutunud päeva pealt aga tunnen, et südamehoiak muutus küll. Muidu ma ei tunneks end nii halvasti, kui ma kellegile käratan või oma suud kinni ei suuda hoida. Ma tunnen, et ka mina pean valima oma sõnu. Ka inimeste juuresolekul, kes on teinud mulle oma sõnadega palju kahju. Aga ma ei saa neid enam süüdistada, pean enda sisse vaatama ja seal selle sunnikuga tegelema. 

Kui keegi arvab end Jumalat teenivat, oma keelt aga ei ohjelda, siis ta petab oma südant. Selline jumalateenistus on tühine. Jk 1:26


Kõige selle sisemise rahu ja vahel ka ärritunud oleku taga on tegelikult hing, mis tahab leida vastuseid. Me inimestena oleme kärsitud ja ei oska kannatada. Kaks nädalat isolatsiooni on kohe läbi ja mul on hea meel, et nii paljud pered on kasvanud lähedasemaks. Suur respekt kõigile meie töötajatele, meedikutele, klienditeenindajatele, päästjatele, kes hetkel esirindel tegutsevad, et see viirus saaks peatatud. Mina oleks koos teiega palves. Palvetan, et Jumal annaks nii meile kui ka Teile rahu südamesse kõige selle keskel. Palvetan, et Jeesuse Kristuse vermete läbi on tulnud meile tervis ja Jumala nimel see viirus peatub. Ma tänan Jumalat, et ta on andnud meile ka sellise aja(mis on ühtlasi ka paastuaeg), et ka need inimesed, kes muidu ei mõtle oma sisemuse peale, neil on nüüd aega, et seda teha.
Kallid, me elame ajal, kus iga meie sõna ja tegu loeb. Mõtleme siis hoolega läbi, mida me suust välja tuleb, kas see ehitab üles või kisub maha. Kas oleksin valmis homme enda igast sõnast ja teost aru andma?  Mida me tahame ja vajame, et tegelikult elus püsida? Kas on see arutu ringi jooksmine, või eesmärgistatud tegu? Kas leiame aega, et koputada natukene oma südametunnistusele? Kas on meil aega, et küsida Jumal, kas oled sina siin päriselt?
Ma väga loodan kallis lugeja, et need mõtted, mis hetkel on mu sees kuidagi kõnetasid sind või panid mõtlema. Mina nüüd lähen magama ja usun, et Jumal on minuga. Jätan siia veel ühe hea ülistusloo, mis annab julgust, et elada ja ustavaks jääda Jumalale.

Rahus ma heidan maha ning uinun, sest sina üksi, Issand, asetad mind julgesti elama. Psalm 4:9

https://open.spotify.com/album/6ySejLbLBIwHsb3toP4w4v Sa oled Minuga on laulu nimi :) 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

2021 - Muutuva südame aasta?

Kuidas mina Jumalat armastan?

Kuidas korraldada oma jõududega pulm?