Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2020 postitused

Ausus ja ustavus, mis on enamat kui põletusohver.

Kujutis
Kuidas täita oma pealtnäha tavaline elu iga päevaste võitudega? Kuidas tunnistada oma vigu? Kuidas öelda anna mulle andeks? Kuidas andestada, kui südames on kibedus ja valu? Kui kõike lõpuks saab liiga palju, hakkad Sa kahtlema. Sa kahtled eelkõike endas, mitte kelleski teises. Mõtled, kuidas ometi oled sina elanud valesti või millest sina oled ilma jäänud. Üsna egoistlik, kuid sellistel hetkedel matab sind hingevaenlane oma rünnakute alla ja sa ei suudagi enam fokuseerida, mis siis on oluline, mis mitte. Olen viimasel ajal kogenud ja elanud läbi palju tundeid, mida ma ei oska seletada. Olin pikalt vaimselt väsinud, ega osanud sellele mingit normaalset seletust leida. Hakkasin üha rohkem otsima vastuseid Jumalalt ja jätkasin tema sõna lugemisega. Päris mitmeid kordi juhtus koguduse jutlustel, et tundsin end kõneleja tekstist ära ja palusin Jumalalt, et ta annaks mulle vastuseid. Möödus hulk aega, kus ma mõistan, et minu tunded ja emotsioonid polegi nii olulised, kui see kuidas ma te

Mõtteid...

Maailm on muutunud mitusada head kraadi peale seda, kui ma viimati kirjutasin. Vaikus. Just nagu praegu, hilisel õhtutunnil, kus oleks aeg juba magama sättida. Miks ma olen veel üleval ja otsutasin kirjutada? Põhjus, et ehk teab igaüks enda sees. Palju on räägitud sellest koroonakriisist. Haigus, mis on võtnud juba maailmast palju inimesi. Kõrval virr-varri jälgides on targem sinna mitte väga "dive in"-ida võid kindel olla, et saad oma terve mõistusega närvivapustuse. Olen rahulik ja samas ka ootel. Mis tuleb peale seda kriisi? Kas meil on üldse enam midagi oodata sellest maailmast? Ma ei karda, tean, et olen Jumala kaitsva varju all, samas allun ka korrale. Ei torma ringi nagu hoolimatu inimene, korraldan oma käimisi targalt. Ei lähe kaasa paanikat külvavate uudistega. Tõsi, õues jalutamas käies ärritun, kui inimesed ei hoia distantsi. Samas tean, et me inimestena ei suudagi olla täiesti alluvad. Me eksime. Ometigi see ärritab mind. Mind ärritab, kui keegi "targem&quo

Elu standardid

Kujutis
Pole vist maailmas inimest, kes ei unistaks juba väiksena rikkaks saamiseks? Kuidas oleks, kui sa saaksid omale lubada kõike seda, mida hing ihaldab? Jah, seda uhket autot või viimase peal timmitud korterit. Seda üli fäänsit telefoni, mida omavad ju kõik teised. Mnjh, pahatihti, me inimestena tahame palju ja korraga. Sellepärast on maailmas ligi suurem osa meist, kes elavad laenatud elu. Kes võtab laenu, et oma kodu soetada, kes liisib auto ja neid laenatuid asju on tegelikult veel. Me teaksime,et meil endal ei ole piisavalt resurssi, et endale seda lubada. Või siis meil inimestel puudub kannatus, et koguda millegi jaoks raha. Meie palk pole kunagi liialt kõrge, sest asjad, mida me ihkame on kallid. Miks see küll ometi nii on? Miks inimene ei võiks olla rahul sellega, mis tal on. Miks meil peab olema alati viimase peal telefon ja auto? Need asjad siin maa peal on tegelikult ju nii ajutised. Miks me ei võiks rahulduda sellega, mis meil on? Jah, kui sa ei tee, midagi, mis sulle ei

Kuidas korraldada oma jõududega pulm?

Kujutis
Hei, Ma mõtlesin,et võiks mingisuguse praktilise postituse pulmade teemal kirjutada. Tegelikult saab oma jõududega korraldada päris vahva pulma. Meil oli aega u 3-4 kuud. Millest peaks alustama? 1) Otsusta ära,kas sa tahad laulatusega või registreerimisega pulma. Nimelt kiriku broneerimine on juba päris kulukas tegevus. Meie abiellusime minu kodu koguduses, kus ruumide rent läks maksma 0 eurot. Muidugi kui uurisime teisi kogudusi siis nt-ks Salemis on ruumide rent u 200 €. Kui teha per. büroos registreerimine, kus on kohal lähedasemad inimesed, piisabki sellest. 2) Peopaik- kus soovid oma külalisi võõrustada. Mina soojalt soovitan sul valida selline, mis sulle tõeliselt meeldib. Meie valisime selleks kohaks Koidutähe peosaali. Pruudikimbu viskamine. Viskasin õhku väiksema, mis maandus mehe venna naisele. Ootame nende pulmi väga! Meie palusime kingituseks tuua lillede asemel küünlaid. Põletame neid vist terve elu. :)  3) Tuttavad/sõbrad, kes saaksid kuidagi abiks olla.

Loomekriis, emaks olemine, maailm ei tiirle minu ümber...

Kujutis
Tere, Ma ei ole ammu kirjutanud, vaatasin,et paljud valmis kirjutatud teema passivad siiani draftis. Ma ei taha ega ka suuda neid avaldada. Tundub nagu ma räägiksin iseenda vastu. Ma tean, et elu kuidagi õpetab asju teist moodi nägema ja alati on kuskil midagi veel. Pole täpselt kindel, kas mul on mingi täielik loomekriis või olen ma üks nendest lumehelbekestest. Olen ligi poolteist aastat elanud nö. oma elu peal. Ma mäletan väga hästi seda tunnet, kui ma läksin oma sünnikodust ära. Kuigi me jah käime seal pea iga nädalavahetus. Vahel sealne elu ja olukord viskab nii üle. Kas siis on mingi järjekordne probleem või maja on rahvast täis, keda heal juhul vaid korra aastas näen. Möödunud laupäeva põgus kohtumine oma sugulastega läks kuidagi teisiti hinge. Sel päeval oli minu pioriteet pigem oma õde ning tema vastsündinud beebit näha. Ma armastan pisikesi beebisid ja loodetavasti saan ma emarolli ka kunagi kogeda. Paljud muigavad,et mul on pidevalt väiksed lapsed ümber. Kasvasin ikkagi pe