Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2018 postitused

Kõik oli uus septembri kuus...

Kujutis
Septembri algul.. . Ma ei tea... Kas ikka on? Selline tunne, et poleks nagu mitte midagi muutunud aga tegelikult on ikka küll. Vaikselt ja märkamatult on saanud läbi katseaeg töö juures ning lapsed on jälle kooli poole sammunud. Kuidas siis minu elu on muutunud? Well, alustame sellest, et olen juba üle kuu aja elanud Tartu linnas. Linna elus ei olegi midagi halba, pigem ikka meeldib,et ei pea õhtututi kuskile väga rapsima ja rabelema. Põhjus miks ma võib-olla kirjutanud ei ole, on suuresti selles, et peale tööpäeva tahaks lihtsalt rahulikult olla ning puhata. Muidugi ma ei saaks öelda, et kirjutamine nüüd minult hullu suurt pingutust nõuaks, vaid lihtsalt polnud sellist tunnet peal. Kui nüüd ma räägiksin sellest, et aeg on kiirelt möödunud ja olen palju jõudnud ära teha siis valetaksin. Vahel on selline tunne, et Jumal kannab meid kuskilt läbi ja me ise ei saagi aru. Ilma temata ei oleks ma jõudnud nii mööda minnes seljatada oma katseaega, minna kokku elama oma parima sõbraga ja

"Therefore I will boast all the more gladly in my weaknesses..."

Kujutis
Kas sa kallis sõber seda tead, et Jumal on alati sinuga? Ma mõtlen, et isegi siis kui sa arvad, et teda pole olemas ja sa pead üksinda rabelema. Mul on sulle hea uudis. Me ei ole ega saa kunagi olema päris üksi. Alati on keegi veel, keegi võimsam, kes meid aitab ja juhib. Vahel on raske seda aktsepteerida ja meie inimeseloomuses on juba sisse koditeeritud või teeb seda tänapäevastumine, mis sunnib meid olema üha iseseisvamad. Mis sunnivad meid kiirustama abivajast mööda, mis sunnivad meid kiirustama meie töös ja igapäeva elus. Neid põhjuseid võib olla mustmiljon AGA me ei ole üksi. Olen viimasel ajal tujukas. Tahaks meeleldi veeta aega ilma inimesteta. Olla lihtsalt kuskil või siis veel parem, sõidaksin kuskile kaugele näiteks Ameerikasse. Olgu öeldud, et olen alati selline kodukana olnud, et mind Eestist kaugele motiveerida on raske. Võib-olla on see meeltemuutus tulnud Jumalast, et tema tahaks, et ma edasi liiguksin. Paljud mu blogi lugejad teavad, et ma ei ole just olnud kergema is

Minu teine taassünnipäev ja kuidas võimatu on jälle võimalik.

Kujutis
26.06 Jah. Täpselt kaks aastat saab sellest, kui otsustasin, et ma tahan elada koos Jumalaga. Need kaks aastat on mind palju õpetanud ja nüüdki seisan valikute ees, mis võib-olla on suuremad ja raskemad. Mis siis on juhtunud? Jumal on teinud mu elus palju korrektuure. Võin ülima tänutundega öelda, et tänu Temale sain ma lõpetada kõrgkooli, mis nii mõnigi kord tundus mulle võimatu. Olgugi, et nüüd tagasi vaadates tundub mulle see kool üks igati mõistlik koht, kus end harida, sest sealsed õppejõud on vastutulelikud ja abivalmis. Harjusin kiirelt selle nö hea eluga, kus ainuke kohustus oli koolis käia ja oma arvestused kuidagi moodi tehtud saada. Igatahes nüüd on ehk mõneks ajaks koolitee seljataga või kas ikka on? See küsimärk on just tänu sellele, et ma tunnen, et ma tahaksin õppida midagi hingelähedast ehk harida end läbi Jumala sõna. Olgugi, et praegune töö, mida teen on minu jaoks paras katsumus, sest harjumatu on sellist vastutust omada. Olen loomu poolest selline inimene, kellel

PP40, koguduse väljasõit ja Püha Vaimuga täitumine

Kujutis
Otsustasin kirjutada mai algul toimunud piiblipäevade üritusest. Mis üritus see siis selline on? Piiblipäevad on elujõuline üritus, mis toob kokku sajad Eesti noored, et koos ülistada Jumalat ja jagada Jumala Sõna. Minu kogemus on selles vallas alles teine aasta. Eelmine aasta tagasiviskena, toimus see Tartus. Sel aastal pidime vähekene kaugemale, Tallinnasse sõitma. Hommik algas minu jaoks väga vara. Eelnev õhtu oli pikale läinud. Oma nadise unega ajasin ma siiski end üles ja läksin Tartusse, kus minu koguduse vennad mind peale korjasid. Kogu Tartu-Tallinn sõit oli lõbus ning ma ei tundnud kordagi, et siiski ei tahaks minna. Kui me Tallinnasse kohale jõudsime, oli hea tõdeda, et inimesi oli palju(järjekord oli Rock Cafe ukse taga). Koha poole pealt võiks nii palju öelda, et järgmine PP on juba suuremat hoonet vaja, sest sinna me lihtsalt enam füüsiliselt ei mahu ära. Päev oli jagatud seminarideks, millest üks oli eriti vahva, kus inimesed rääkisid, kes kirjutab minu elu loo? Kokkuv

Ma ei taha Sinu vastu astuda...

Kujutis
Kui Jumal võtab sinult midagi ära, on see põhjusega. Olgu selleks mõni inimene, kelleta sa arvad, et sa elada ei saa või mõni pahe, mis sind on hoidnud kaua ahelais. Ma üritan rääkida täna sellest, mis tähendab, kui sa astud Jumala seaduse vastu... Ma arvan, et ma olen juba päris pikalt niisama vegeteerinud. Olen endaga aus. Alati igatsen teha seda, mis on mulle tõeliselt südamelähedane. Võtsin vastu otsuse ka selle osas, et ma päriselt ei sea mitte ühtegi inimest oma Jumala ette. Ma olen öelnud isegi seda inimestele, et ma mitte kunagi ei armasta ja ei austa rohkem kui minu Jumal. Näen reaktsioone, tajun, et seal on eelarvamused... Samas, ma saan ju aru, kui inimene pole kristlane siis ta isegi ei kujuta ette, mis tähendab see, kui keegi täidab su tühimiku ja teeb su terviklikuks. Olen nii kaua võidelnud oma emotsioonide ja tunnetega. Lõpuks kõik ikkagi taandub Jumalale ja tema, ainult tema kingib mulle rahu. Nüüd ma saan aru, miks nad mulle ütlesid, et sa pead hoolega valima, kellel

Love the one you with and wait the one you love...

Kujutis
See postitus olgu pühendatud kõigile nendele, kelle elus on hetkel keegi, kes on enamat kui sõber. Lugu selline. Pikemat aega on mul olnud vaimselt päris keeruline periood, kuid ka ülimalt õpetlik. Kuidas? Nimelt minu peresisesed asjad on mulle palju õpetanud, kuivõrd on kristlasena oluline jääda rahulikuks ja mõistvaks. See pole siin ainult enda huvides, vaid ka teiste huvides, kes tahavad mõnikord lihtsalt sõdida su vastu. Ma usun, et ükski inimene pole tegelikult halb või siis pahatahtlik. On vaid tõsised käitumisvead, mis inimesed endale külge kleebivad. Noh, et kuidas võiks nüüd selles või selles olukorras omastarust käituda? Et eksole, käitume kuidas tahame. Sa istu nüüd maha ja hakka mõtlema, mida sa tegelikult oma käitumisega tingid. Igal sinu teol ning sõnal on tagajärjed. Kristlaseks olemine on mind päris palju pannud mõtlema sellele, miks ma ei tohiks lähtuda oma emotsioonidest ning tunnedest. Sa teed oma mõtlematute sõnadega haiget ja kisud sellega vaid tüli üles ning

Sügav rahu

Kujutis
Olen hämmingus, kuidas Jumal on muutnud mind paari asja jooksul. Selline naljakas tunne on... Olin selle paari aasta jooksul hädas oma kiusatuste ja vale arusaamadega. Kuidas siis täpsemalt? Let me tell you. Mu noore ea kohta on olnud mul piisavalt lähedasi suhteid, et mõista, milline on läheduse otsimine valest kohast. Eelmisel aastal aga ma ei tulnud sellega kuidagi toime, andsin sellele kiusatusele järgi ja mul oli mitte nii õige suhte moodi asi. Miks see polnud õige? Seal oli liialt palju lähedust. Olime teineteise külge justkui kokku liimitud ja mul oli raske Jumala sõnale truuks jääda. Jumal on asendamatu! Sa ei saa valida mingit kutti või suhet tema asemele. Tema on ja jääb esikohale! Sellest on pea aasta möödas ja ma olen õnnelik, sest Jumal on minul selle kiusatuse ära võtnud. Saan vabalt suhelda vastassugupoolega ka nii, et seal ei pea olema liialt palju lähedust. Mulle võib keegi meeldida aga temaga kaugemale kui kallistamine ei tule enam kõne alla. Selle kõige keskel ma ei

Elu kristlasena ja abielu läbi minu noorte silmade

Kujutis
Tänane postitus olgu minu mõttekillu järk, kus ma juurdlen selle üle, miks ma olen kristlane ja kuidas võiks välja näha abielu, kui sa järgid Jumala sõna. Olgu öeldud, et ma armastan igat üksikut päeva oma elus ja pole kordagi kahetsenud otsust järgida Jumalat. Tunnistada, et Jeesus Kristus ainuti on mu Päästja. Kui sa nüüd mõtled, et mida ma jälle ajan, siis mõtle pealegi. Minu jaoks ei ole ammu see elu elamine lihtsalt tööl, koolis ja trennis eneseteostus või lihtsalt millegi  ära tegemine. Minu jaoks on iga päev selle sama risti kandmine, millel Jeesus meie patud lunastas. Ehk ma peaksin mõtlema rohkem sellele, kuidas saaksin ma levitada rohkem seda sõnumit, mis Jumal on minu südamesse pannud kasvama. Viimasel ajal on keerelnud peas mõtted ümber kristlaseks olemise ja abiellumise ümber. Iga päev laon endale kiht kihi haaval vundamenti, mis aitaks mul samm-sammult Jumalaga edasi kõndida. See on mingilgi määral löönud mind välja minu mugavusest ja õpetanud mind lugema/jälgima rohkem

Üks armas sissemagamine ja kas sellel kõigel siin on üldse tähtsust?

Kujutis
Ma käin koolis, elan veel kodus ja mulle järjest enam hakkab tunduma, et ma ei tahakski, et minu elus oleks midagi teisiti. Natukene veel ja on see "ilus põli" läbi. Kui minu käest küsitakse, mis edasi teed siis võin nägu naerul öelda, et ma päriselt ei tea ja mul on päris ausalt kohe ükskõik. Lõppude lõpuks tuleb see, mis tulema peab. Mitte midagi pole sinna juurde panna ega ära võtta. Jumal on lihtsalt mulle õpetanud seda, mis tähendab olla kannatlik ja vooruslik?! Tükk aega tagasi tundus mulle nagu mu maailm varisebki kokku, et minu ja minu ühe väga lähedase inimese suhted ei paranegi. Ometigi ma kogen muutust, ma kogen midagi üleloomulikku ja võimsat. See on selline tunne, mida pole ma veel varem kogenud. See on nii kummaline, ma arvasin, et ma ei suuda kuidagi selle inimesega enam ühes majas viibida. Käsi südamel võin öelda, et meie olukord on muutunud. Olema üksteise vastu heatahtlikud ja arvestavad. Alustagem sellest väiksest asjast, et ma blondiinike panin endale esm

World keeps testing me

Oih. Käes on veebruar. Vaatan kalendrisse ja aeg läheb ikka meeletult ruttu. Käes on jälle kiire kooli aeg või kas ikka saab seda kiireks lugeda? Nimelt käin ma hetkel tunniplaani alusel 3x nädalas koolis ja elu on lill. Käimas on viimane semester, kevadsemester. Ma ei oskagi kirjeldada, mis tunne on viibida rakenduskõrghariduse lõppsirgel või siis siit kõik alles algab? Minus on nüüd tulnud see väike teadmine, et ma tahaksin end täiendada edasi sellel erialal aga hetkel katsun LVRKK-ga ühele poole saada. Mis siis vahepeal on juhtunud? Noh, olen oma praktika ilusasti ära kaitsenud ja eksami ära teinud, mille ma sain isegi kolme(gümni mõistes 4)! Oeh, ma olin tulemusega rahul, sest olgem ausad, tunnen end päris toorena veel raamatupidamises, kuigi ehk enam ei peaks. Siis üks üle eelmine nädalavahetus veetsin ma Käärikul üliõpilaste talimängudel, mis oli päris mõnus vaheldus. Hoolimata sellest, et ma sain mõlemal ööl kokku magada nirused paar tundi. Tutvusin seal päris paljude uute inim

Sõprus, minapilt ja lähedus

Kujutis
Jah. Tänane postitus tuleb natukene teisest vallast, kui tavaliselt räägin ma Jumalast ja usust siis tänane postitus keskendub veidi rohkem minule ja minu sõpradele. Alustan siis algusest. Ma olen viimased paar nädalat mõelnud oma elu ja selles olevate inimeste üle. Miks nad on minu elus ja miks nad pole ära läinud.. Ei, see tähenda seda, et ma tahaksin, et need inimesed lahkuksid, vaid vastupidiselt ma tahaks nüüd kõiki väga kõvasti kallistada ja öelda, et ma tänan, et te mul olemas olete. Sõbrad, ma pöördun nüüd teie poole. Ma tean, et teid on mul vähe. Aga te olete parimad, keda Jumal saaks mulle anda. Nagu päriselt. Ma nii mäletan seda, kui üks mu sõbranna ütles mulle, et ta tundis justkui ta pole mulle piisav sõbranna. See oli kuidagi šokeeriv. Kuid kui ma nüüd sellele kõigele mõtlen, muutun ma kurvaks, sest ma arvan, et mina pole teile mu armsad sõbrad olnud piisavad. Alati mul oli selline tunne, et mu 200 km kaugusel asuv sõber on olnud kuidagi etem ja erilisem. See on nüüd mu

Mida õpetas mulle eelmine aasta?

Kujutis
Isegi Jumala sõna ütleb, et oma elus ei tasuks tagasi vaadata. Kuid ka sellel ütlusel on ka mõningad mugandused. Olgu öeldud, et ma ei tõlgenda Jumala sõna nii nagu ma ise heaks arvan, vaid arvan, et igal tagasivaatel võiks olla mingi positiivne/õpetlik sisu. Nii ka minul. 2017. aasta oli täis palju selliseid hetki, mis pani mu usku tõeliselt proovile ning mingil määral kinnitas seda usku, mis mul on Jumala suhtes. Mäletan eelmise aasta alguses selgelt seda tunnet, mis mind valdas. Olin siis hiljuti just lahti lasknud inimesest, kelle vastu mul oli suured tunded. Aasta 2017 kindlasti õpetas mind palju rohkem armastama aga seda hoopis teistsugusel viisil. Sellel kogetaval armastusel puudus igasugune omakasu, püüdlus olla keegi teine või tahtmine sobituda kuskile massi. Sain ühe rohkem kinnitatud sellest, et ma suudan olla rohkem Jeesuse sarnane aga kui katsumusterohke see ka võis vahel olla, olen ma õnnelik, et Jumal on minu iseloomu ümber kujundanud. Õppisin olema rohkem kannatlikum,