Postitused

Kuvatud on kuupäeva detsember, 2017 postitused

Kannatused ja aasta lõpp

Kujutis
Käimas on detsembri viimased päevad. Seljatatud on jõulud ja tulemas on aastavahetus. Õues sajab vihma ja ilm on masendav. Nägu vajub mossi aga kuskil sügaval sisimas tean, et "Jumal on siin". Hoiab ja kaitseb. Tema teab ja näeb, mis toimub mu sees. Näeb seda, kui puruks pekstud ja katki ma olen. Olen õnnelik, et eelmine nädal kirjutatud postitust ei avaldanud. Seal oli juttu armastusetundest, mida kogesin kunagi kaks nädalat tagasi. Olgu öeldud, et ennem seda ma palusin Jumala käest pisarais, et ta võtaks ühe inimese ära minu elust, kui ta sinna ei kuulu. Võib olla oligi see üks suur vabanemistunne, mis avaldus Piibellikku armastuse mõistega, ma veel ei tea... Küsid, et miks alustan nii kurvades toonides? Minu jõulud olid paras katastroof, sain jälle veenduda, et ma ei saa isegi oma lähedastemale enam toetuda. See tunne on haavav, eriti kui tegemist on jõuluajaga siis sa sinisilmselt ju loodad, et Joosep valvab ja Maarja seal ehk rahu ja hingesoojus valitseb sind kõikjal. O

Kas õudne lõpp või lõputa õudus?

Kujutis
Kui ma eelmises postituses rääkisin sellest, kuidas ma palusin veel ühte päeva, veel natukene lootust ja veel natukene mõistmist siis see piisk karikas on nüüd täitunud. Aeg on liikuda edasi. Aeg on lihtsalt kustutada osad inimesed oma elust ja lihtsalt edasi sammud. Seda muidugi koos Jumalaga, mitte oma mõistusega... Et püsida Jumala plaanis, peab kannatama. Ma ei hakka sellest mingi imeilusat mulli puhuma, sest ka mul on valus. Nii valus, et nii mõnigi kord tahaks karjuda ebaõiglusest ja valust. Valu, mida on põhjustanud lähedane inimene ei kao niisama. Ma vihkan teda kogu oma südamest?! Või kas ma ikka vihkan teda? Vist mitte... Ma vihkan tema tegusid, seda, mida ta teeb teiste inimestega. Näen seda kõrvalt juba üsna pikalt. Arvasin, et asi on minus ja ma lihtsalt pole midagi väärt aga Jumal on mulle nii palju õpetanud. Ma olen proovinud nii palju ja üritanud. Olen libastunud ja läbikukkunud. Olen ennast miljon korda süüdistanud ja siis nüüd sai see karikas täis. Ma räägin teile te

Jumal palun anna mulle veel natukene...

Kujutis
Tunda ja kogeda Jumalat on kristlaste üks meelistunne või on see ainult tunne? Arvan, et see on more than a feeling. Kuidas seda siis tunda? Noh, esiteks võiks alustada sellest, et sa huvitud Jumalast ja kristlusest. Teiseks pead sa varuma piisavalt kannatust, et Jumal saaks su elus midagi imelist teha. Juba päris tükk aega(viimased kaks nädalat) on olnud mul selline pingevabam periood. Aga olen pidanud pettuma paljudes inimestes ja olukordades. See on kuidagi teistmoodi pettumus. Minu jaoks veidi nagu kinnitus, et kuule Maarja, sina ikka ilma Jumalata ei saa. Olen õppinud vaatama mööda  inimeste vigadest, nende iseloomudest või isegi olukordadest, mis ei ole lihtsalt minu võimuses. Leidsin Desiring God-ist ühe hea artikli, kus kirjutatakse nõnda, tõlgin: "Kui sa tunned, et sa tahad kellegi suhtes alla anda, siis palu Jumalat, et ta annaks sulle selle inimese suhtes veel rohkem kannatust, lootust ja armastus. Et Jumal annaks sulle veel ühe päeva, et seda välja kannatada. Aeg tu