Postitused

Kuvatud on kuupäeva oktoober, 2017 postitused

Tagasilöök ja tagasihüpped

Kujutis
Teate neid hetki, kus sa enam ei taha. Valu sinu sees on paisunud ühtäkki nii suureks ja nii võimsaks. Laske mind maha karjub sisemus seest, ise valust tasakesi nuuksudes... Endal süda sees laulmas " Jumal palun tee mind uueks ja muuda mu südant, vii mind siit maailmast ära, ma ei oska, ega taha, ega saa ka!" Jah, ka minul on selliseid hetki. Kogen veel valusamalt valu kui kunagi varem. Olen nagu armetu Iiob, kes ägas omaenda lollusest ja valust, mida ta arvas, et ta saab kuidagi Jumalalt välja teenida. Ta oli ka inimene, ta eksis. Lõpuks ikkagi tunnistas, et Jumal on ainuke, kes suudab teha ta täielikuks ja terviklikuks. Minu elus on õnneks nii et ma tean, ma tean, et Jumal on täiega olemas ja elav. Ma tean, et tal on minu jaoks üks plaan ja ma tegelikult püsin ka selle sees. Mind on raske siit kuskile kõrvale juhtida. Olen endale kõvasti sisendanud seda, et ma pean püsima tema plaanis, nii on kõigile valutum.  Ometigi ma lasen rääkida inimestel oma ellu, kes pahaaimamatult

Samm-sammult

Kujutis
Peale hullumeelset pühapäeva, kus oli nii vaimselt kui ka füüsiliselt valmis alla andma on minu sisse tulnud elama üks enneolematu rahu. See on kuidagi nagu vaikus ennem tormi. Suudan kuidagi tajuda, et see on jälle mingi etapp, mille ma läbisin. Sujuvalt suudan ennast absoluutselt kõigest välja lülitada. Kohati tundub hetkel, et kui tulekski midagi väga valusat siis ma neelaks selle alla ja läheks edasi, olen kuidagi nii kinnitunud selles, et see vaikne aeg on mingi "peite aeg". Arvan, et selle pühapäevase brake downiga astusin uue sammu. Astusin kuskile, kuhu Jumal mind juhatas. Olgugi, et viimasel ajal see osadus Jumalaga on minimaalne, olen ma täidetud. Mul ei vasarda kuklas mingisugune süütunne või kurbus. Kaua aga ma sellises osaduses lulli ei löö, mõistan, et suhe Jumalaga vajab tööd ja pühendumist. Kuidagi naljakas on mõelda, et paar aastat tagasi olid pioriteedid hoopis teistsugused. Hetkel tahan olla võimalikult Jumala plaani sees ning tean, et iga minu pisar ja him

Süütunne ja võim

Kujutis
(Lisan siia vahepalana ühe kristliku ja alandliku loo, kus võimalus on tuua Jumala ette kõik, mis sind vaevab või takistab olla Sind suhtes temaga) Kas teate, mis tunne on seista silmitsi võimuga? Kindlasti teate. Olles iga päevaselt silmitsi õppejõududega võin öelda, et võim on selline tore asi, mida võid sa kas enda kasuks kasutada või enda kahjuks? Kuidas siis nii? Nimelt inimesed, kes omavad võimu, peaksid kasutama seda targalt, mitte omakasupüüdlikult või valedel motiividel. Kui te nüüd küsiksite, et mis on seos süütundel ja võimul, võiksin päris ausalt ja šokeerivalt vastata. Aga seda teed ma ei vali ja otsustan selle kuidagi pehmemalt ära selgitada. Nimelt võivad inimesed sinu tugevusi ja ande ära kasutada. Et kuidas siis? Noh ütleme nii et sul on antud hetkel kõik need sobivad omadused olemas, oled töökas, kohusetundlik ja sinu peale võib kindel olla. Pole mingit muret, et sa veaksid kedagi alt aga alt veab hoopis sinu süda ja mõistus, mis on ülekoormuse tagajärjel surnud. S

Kohustused ja arvestamine teistega

Kujutis
Hei! Olen juba ilmselt paar päeva ilusasti jälle koolirutiini sisse elanud ning tõdenud, et mul on ikka äge elu küll! Jumal on mulle palju andnud ja ma olen äärmiselt tänulik selle eest. Inimlikus mõttes küsin endale, et aga kus jookseb see minu piir? Hetkel käib minu viimane aasta kõrgkoolis. Julgen öelda, et minu kõige stressivabam aasta, sest olen rohkem usaldanud Jumalat, kui oma enda emotsioone/tundeid. Vahel tunnen ennast koolis nagu sulaselge lauajalana aga ilmselt see mõte käib meil vist kõigil läbi. Tegelikult tahtsin ma aga kirjutada sellest, kuidas me peaksime oma kohustuste ja ülesannete toimetulekuga kuidagi moodi hakkama saama. Mina arvan, et ma pole kohustatud jooksma ennast nahast välja ja ütlema, et jess ma elasin ikka elu täiega. Tead, teenisin täiega Jumalat, unustades täielikult, mida Temal on minule isiklikult plaanis. Ärge saage minust valesti aru. Ma armastan oma kooli, koduseid ülesandeid, noortetööd ja autokooli, kuid ka minu jaoks jookseb mingi joon. Min

Rahu, pühendumus ja kannatlikkus

29.09 Kas olete vahel istunud ja lihtsalt mõelnud, kui hea on omada rahuliku elu? Mina hetkel just nii mõtlengi. Minu eluringis täitus 22 aasta. Mida aeg edasi, seda rohkem naudin mina seda stabiilset ja vaikust. See rahu, mis annab mulle Jumal on ikka üle kõige maailma kiusatuste. Eile veel olin ma valmis peaga vastu seina jooksma, paanikast ringi jooksma ning tegema võimalikult palju asju ja korraga!!! Üks hetk ma tundsin, et wow, nii ei saa ju elada. Päriselt iga päev peab võtma step by step asju nii nagu nad on, vastavalt olukorrale. Olin juba vaat et närvivapustuse äärel... 08.10 Järjekordne pühapäev. Täna ma ei läinudki kirikusse. Vahel on see, et elus tuleb mingisugused plaanid ümber mängida. Pühenduda vahel oma armsatele sõpradele või lähedastele. Võõrustasin veel eilsest sünnipäevapeost ööseks jäänud sõpra, keda ei hakanud ööpimeduses tagasi koju saatma. Eilne sünnipäevapidu oli teistsugune. Ring oli väike. Ringis olid minu jaoks VÄGA olulised inimesed, keda ikka ja jälle