Postitused

Kuvatud on kuupäeva veebruar, 2017 postitused

Kuidas Jumal ehitab meid üles?

Kujutis
Viimasel ajal on seda materjali tekkinud kuidagi palju. Tunnen, et pean endast asju välja kirjutama... Hommikul raputas mind mu lähedane millegiga, mis ei oleks tohtinud mind nii häirida, ometigi see väga puudutas mind, ilmalikult... Nimelt pani ta mulle südamele, et kui ma liialt valiv? olen tulevase kaasa suhtes, siis jäängi ma põhimõtteliselt vanatüdrukuks. Selle peale ma ütlesin, et ära üldse muretse küll Jumal mulle selle õige saadab. :) Vahel on raske ilmalikule inimesele selgeks seda teha. Mulle tundus nagu ma peaks meeleheitest oma endise tagasi võtma, et siis mul ei ole oht surra vanatüdrukuna vms. Aega-ajalt ikka käivad sugulastel sellised vihjed, et umbes minu tund on tulnud ja kas tema või mitte keegi... WOW, kas ma olen siis tõesti nii lootusetu juhtum? :D See ajab mind isegi muigama. Hetk tagasi olin ma täitsa kohe sellises olekus, et palusin Jumalat, et ta võtaks mind ära enda juurde. Tundsin, et ma enam ei taha, ei jaksa, ei suuda. Mul viimasel ajal muide neid olukordi

Inimesed, kes annavad ja inimesed, kes võtavad...

Kujutis
Täna trennist koju kõndides, mõtlesin, et huvitaval kombel on minu elus just neid kahte sorti inimesi. Jumal on toonud minu ellu inimesi, kes on annavad ja võtavad. Inimesed, kes annavad, suudavad mind täita rõõmu ja soojusega. Vahel piisab ühest lausest või kallistusest, kui sa tead, et see on minu inimene. Olen õppinud ka kõige raskemates olukordades selliste inimeste soojust vastu võtta. Avama oma südame, isegi kui see vahel on nii põrgulikult raske. Minu inimesed on aidanud mind läbi eluraskuste, julgustades ja toetades mind olukordades, kus kõik tundub nii võimatu ja raske. Aitäh, et te olete olemas! (Jumala kingitus ja õnnistus mulle :) ) Ma ei peida ennast mingite maskide taha, mis varjaksid minu vigu või ebaõnnestumisi. Ometigi on minu elus ka inimesi, kes pigistavad mind tühjaks nagu sidrun. Võiks vist öelda, et nad ei vasta standardile. Olen liialt mugavaks ilmselt läinud, teen südame kõvaks ja ei näe nendest mitte mingisugust head. Ma arvan, et see on vale. Isegi siis kui

Mida sa siis teed, kui üks peatükk sulgeb? Kas sulged kogu raamatu ja ei loe seda enam mitte kunagi?

Kujutis
Heii... Otsustasin avaldada midagi sellist, mis ma kirjutasin juba oma paar nädalat või rohkem tagasi. Minu kallis sõbranna inspireeris mind haarama oma arvuti ja kirjutama. Aga, mis siiin ikka, hakkan pealkirja vastusega pihta.. Siin ta on...Ei, seda ma kohe kindlasti ei tee, kui selgub üks peatükk, peab see ka olema üks hea õppetund. Oled sa mõelnud, kuidas hakkavad imeilusad muinasjutud. Kindlasti ühest õnnetust lõpust. Paraku on ka suhetega nii… Me võtame sealt midagi kaasa või siis teeme näo nagu poleks seda mitte kunagi olnud? Miks siis? Kas kaotatud aeg oli meile liiga kallis või me ei suuda oma uhkust alla neelata? Küsimused jäävad õhku rippuma… Paraku ei vii meid see aga elus edasi. Elus viib meid edasi lõputu Jumala arm ja kõige targem on jääda ootele. Jääda ootama enda tulevast kaasat, kelle Jumal on sinu jaoks juba tegelikult välja valinud. Lihtsalt võib-olla see aeg ja hetk pole õige. Ärgem kiirustagem ajast ette. Olen väga palju suhete osas vastu näppe saanud ja om