Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2017 postitused

Kannatused ja aasta lõpp

Kujutis
Käimas on detsembri viimased päevad. Seljatatud on jõulud ja tulemas on aastavahetus. Õues sajab vihma ja ilm on masendav. Nägu vajub mossi aga kuskil sügaval sisimas tean, et "Jumal on siin". Hoiab ja kaitseb. Tema teab ja näeb, mis toimub mu sees. Näeb seda, kui puruks pekstud ja katki ma olen. Olen õnnelik, et eelmine nädal kirjutatud postitust ei avaldanud. Seal oli juttu armastusetundest, mida kogesin kunagi kaks nädalat tagasi. Olgu öeldud, et ennem seda ma palusin Jumala käest pisarais, et ta võtaks ühe inimese ära minu elust, kui ta sinna ei kuulu. Võib olla oligi see üks suur vabanemistunne, mis avaldus Piibellikku armastuse mõistega, ma veel ei tea... Küsid, et miks alustan nii kurvades toonides? Minu jõulud olid paras katastroof, sain jälle veenduda, et ma ei saa isegi oma lähedastemale enam toetuda. See tunne on haavav, eriti kui tegemist on jõuluajaga siis sa sinisilmselt ju loodad, et Joosep valvab ja Maarja seal ehk rahu ja hingesoojus valitseb sind kõikjal. O

Kas õudne lõpp või lõputa õudus?

Kujutis
Kui ma eelmises postituses rääkisin sellest, kuidas ma palusin veel ühte päeva, veel natukene lootust ja veel natukene mõistmist siis see piisk karikas on nüüd täitunud. Aeg on liikuda edasi. Aeg on lihtsalt kustutada osad inimesed oma elust ja lihtsalt edasi sammud. Seda muidugi koos Jumalaga, mitte oma mõistusega... Et püsida Jumala plaanis, peab kannatama. Ma ei hakka sellest mingi imeilusat mulli puhuma, sest ka mul on valus. Nii valus, et nii mõnigi kord tahaks karjuda ebaõiglusest ja valust. Valu, mida on põhjustanud lähedane inimene ei kao niisama. Ma vihkan teda kogu oma südamest?! Või kas ma ikka vihkan teda? Vist mitte... Ma vihkan tema tegusid, seda, mida ta teeb teiste inimestega. Näen seda kõrvalt juba üsna pikalt. Arvasin, et asi on minus ja ma lihtsalt pole midagi väärt aga Jumal on mulle nii palju õpetanud. Ma olen proovinud nii palju ja üritanud. Olen libastunud ja läbikukkunud. Olen ennast miljon korda süüdistanud ja siis nüüd sai see karikas täis. Ma räägin teile te

Jumal palun anna mulle veel natukene...

Kujutis
Tunda ja kogeda Jumalat on kristlaste üks meelistunne või on see ainult tunne? Arvan, et see on more than a feeling. Kuidas seda siis tunda? Noh, esiteks võiks alustada sellest, et sa huvitud Jumalast ja kristlusest. Teiseks pead sa varuma piisavalt kannatust, et Jumal saaks su elus midagi imelist teha. Juba päris tükk aega(viimased kaks nädalat) on olnud mul selline pingevabam periood. Aga olen pidanud pettuma paljudes inimestes ja olukordades. See on kuidagi teistmoodi pettumus. Minu jaoks veidi nagu kinnitus, et kuule Maarja, sina ikka ilma Jumalata ei saa. Olen õppinud vaatama mööda  inimeste vigadest, nende iseloomudest või isegi olukordadest, mis ei ole lihtsalt minu võimuses. Leidsin Desiring God-ist ühe hea artikli, kus kirjutatakse nõnda, tõlgin: "Kui sa tunned, et sa tahad kellegi suhtes alla anda, siis palu Jumalat, et ta annaks sulle selle inimese suhtes veel rohkem kannatust, lootust ja armastus. Et Jumal annaks sulle veel ühe päeva, et seda välja kannatada. Aeg tu

Mis on mu ümber muutunud?

Kujutis
Tänane postitus räägib sellest, kuidas ma mõistsin, et minu sisse tuli elama üks rahu vaim, mille ainult Jumal saab inimesele kinkida. Hakkame kohe algusest. Mäletan paar aastat tagasi, kui pidin midagi tegema, mis mulle kohe teps mitte ei meeldinud. Sisemuses valitses üks rahutus ja mitte miski ei tundunud õige olevat. Võtkem näiteks selle, et ma vaaritasin omale hommikust õhtuni kava järgi süüa ja olingi selle rutiini sees. Ma ei käinud eriti väljas söömas ja olin suht põdejas, kui sõin seda, mida kavas kirjas polnud. Tänu Jumalale on see nüüd muutunud. Jälgin küll, mida ja kui palju ma söön aga ära on kadunud mingi selline asi, et ma ei või seda ja teist süüa. Ma tunnen, et ma saan valida, mida ja kui palju ma söön ning üks suur pitsa Vapianos pole minu jaoks enam mingi probleem. Lihtsalt teadvustan endale, et ma seda sõin ning toitun ülejäänud päeval vastavalt. Lisaks on see, et kui kellaajad nihkuvad pole mul sellist tunnet, et ma nüüd sööks terve maailma ära. Pigem nimetan enna

Negatiivne positiivseks

Kujutis
Seljataha jääv nädal on olnud kiire ning sündmusterohke. Sellepärast otsustasingi täna istuda maha ja kirjutada sellest, et miks peaks olema/jääma ka kõige ebaõiglastes olukordades positiivseks. Alustagem ka sellest, et minu elu ei ole alati üks lust ja lillepidu. Tänu Jumalale olen ma näinud ka kõiges halvas head. Hiljuti pidin pettuma omale väga olulises inimeses. Minule kuidagi kummalisel moel aga ma ei pettunud selles inimeses kohe kuidagi. Ma sain tema olukorrast aru, andsin talle andeks ja kuidagi liikusin sammuke edasi. See oli nii naljakas tunne, päriselt, varem ma oleks südames väga suurt pettumust tundnud ja isegi oleks nutnud. Nüüd ma tundsin, et see oli kuidagi vajalik, et ma liiguksin edasi.  Selle edasi liikuvuse tõestuseks oli neljapäevane olukord, kus minu kõrval olev isik suutis nii paanikasse minna, et genereeris oma peas juba mingisuguseid ebavajalike asju välja. Mina olin ta kõrval ja ütlesin rahu, kõik saab korda. Juhin tähelepanu sellele, et mina ise poleks var

Kuidas see kõik algas?

Kujutis
Tsauki. Pole siia kaua aega jõudnud siia kirjutada ja üks tähelepanelik lugeja palus minult, et ma annaks ühe ülevaatliku postituse sellest, kuidas mina leidsin tee Jumala juurde. Alguseks võin öelda, et ma olen/olin lapsest saadik kasvanud selliste tõekspidamistega, et abielu ja kooselu on püha ning kui see on rajatud õigele alusele ehk kristlusele on inimese jõud selle lahutamisel jõuetu. Nagu te aru saate on minu maailmavaade väga konkreetne kuid kindlasti mitte armutu. Panen siis kirja punktid, kuidas alustasin mina teekonda Jumalaga, unustan ära kõik, mis on seljataga ja lähen kindlas usus edasi. See hetk, kus olin ma valmis Jumala ette astuma sellisena nagu ma olen, oli väga keeruline. Olin käinud paar kuud palgatööl ning kogu elu oli sõna otseses mõttes peapeale keeratud ehk ma vajasin mingit STABIILSUST. Ma ei näinud enam tavalises maailmas mingisugust rõõmu ega rahuolu. Pidu, alkohol ning sõbrad ei suutnud täita tühimiku minus. Seega hakkasin otsima ELU MÕTET. Hakkasin

Tagasilöök ja tagasihüpped

Kujutis
Teate neid hetki, kus sa enam ei taha. Valu sinu sees on paisunud ühtäkki nii suureks ja nii võimsaks. Laske mind maha karjub sisemus seest, ise valust tasakesi nuuksudes... Endal süda sees laulmas " Jumal palun tee mind uueks ja muuda mu südant, vii mind siit maailmast ära, ma ei oska, ega taha, ega saa ka!" Jah, ka minul on selliseid hetki. Kogen veel valusamalt valu kui kunagi varem. Olen nagu armetu Iiob, kes ägas omaenda lollusest ja valust, mida ta arvas, et ta saab kuidagi Jumalalt välja teenida. Ta oli ka inimene, ta eksis. Lõpuks ikkagi tunnistas, et Jumal on ainuke, kes suudab teha ta täielikuks ja terviklikuks. Minu elus on õnneks nii et ma tean, ma tean, et Jumal on täiega olemas ja elav. Ma tean, et tal on minu jaoks üks plaan ja ma tegelikult püsin ka selle sees. Mind on raske siit kuskile kõrvale juhtida. Olen endale kõvasti sisendanud seda, et ma pean püsima tema plaanis, nii on kõigile valutum.  Ometigi ma lasen rääkida inimestel oma ellu, kes pahaaimamatult

Samm-sammult

Kujutis
Peale hullumeelset pühapäeva, kus oli nii vaimselt kui ka füüsiliselt valmis alla andma on minu sisse tulnud elama üks enneolematu rahu. See on kuidagi nagu vaikus ennem tormi. Suudan kuidagi tajuda, et see on jälle mingi etapp, mille ma läbisin. Sujuvalt suudan ennast absoluutselt kõigest välja lülitada. Kohati tundub hetkel, et kui tulekski midagi väga valusat siis ma neelaks selle alla ja läheks edasi, olen kuidagi nii kinnitunud selles, et see vaikne aeg on mingi "peite aeg". Arvan, et selle pühapäevase brake downiga astusin uue sammu. Astusin kuskile, kuhu Jumal mind juhatas. Olgugi, et viimasel ajal see osadus Jumalaga on minimaalne, olen ma täidetud. Mul ei vasarda kuklas mingisugune süütunne või kurbus. Kaua aga ma sellises osaduses lulli ei löö, mõistan, et suhe Jumalaga vajab tööd ja pühendumist. Kuidagi naljakas on mõelda, et paar aastat tagasi olid pioriteedid hoopis teistsugused. Hetkel tahan olla võimalikult Jumala plaani sees ning tean, et iga minu pisar ja him

Süütunne ja võim

Kujutis
(Lisan siia vahepalana ühe kristliku ja alandliku loo, kus võimalus on tuua Jumala ette kõik, mis sind vaevab või takistab olla Sind suhtes temaga) Kas teate, mis tunne on seista silmitsi võimuga? Kindlasti teate. Olles iga päevaselt silmitsi õppejõududega võin öelda, et võim on selline tore asi, mida võid sa kas enda kasuks kasutada või enda kahjuks? Kuidas siis nii? Nimelt inimesed, kes omavad võimu, peaksid kasutama seda targalt, mitte omakasupüüdlikult või valedel motiividel. Kui te nüüd küsiksite, et mis on seos süütundel ja võimul, võiksin päris ausalt ja šokeerivalt vastata. Aga seda teed ma ei vali ja otsustan selle kuidagi pehmemalt ära selgitada. Nimelt võivad inimesed sinu tugevusi ja ande ära kasutada. Et kuidas siis? Noh ütleme nii et sul on antud hetkel kõik need sobivad omadused olemas, oled töökas, kohusetundlik ja sinu peale võib kindel olla. Pole mingit muret, et sa veaksid kedagi alt aga alt veab hoopis sinu süda ja mõistus, mis on ülekoormuse tagajärjel surnud. S

Kohustused ja arvestamine teistega

Kujutis
Hei! Olen juba ilmselt paar päeva ilusasti jälle koolirutiini sisse elanud ning tõdenud, et mul on ikka äge elu küll! Jumal on mulle palju andnud ja ma olen äärmiselt tänulik selle eest. Inimlikus mõttes küsin endale, et aga kus jookseb see minu piir? Hetkel käib minu viimane aasta kõrgkoolis. Julgen öelda, et minu kõige stressivabam aasta, sest olen rohkem usaldanud Jumalat, kui oma enda emotsioone/tundeid. Vahel tunnen ennast koolis nagu sulaselge lauajalana aga ilmselt see mõte käib meil vist kõigil läbi. Tegelikult tahtsin ma aga kirjutada sellest, kuidas me peaksime oma kohustuste ja ülesannete toimetulekuga kuidagi moodi hakkama saama. Mina arvan, et ma pole kohustatud jooksma ennast nahast välja ja ütlema, et jess ma elasin ikka elu täiega. Tead, teenisin täiega Jumalat, unustades täielikult, mida Temal on minule isiklikult plaanis. Ärge saage minust valesti aru. Ma armastan oma kooli, koduseid ülesandeid, noortetööd ja autokooli, kuid ka minu jaoks jookseb mingi joon. Min

Rahu, pühendumus ja kannatlikkus

29.09 Kas olete vahel istunud ja lihtsalt mõelnud, kui hea on omada rahuliku elu? Mina hetkel just nii mõtlengi. Minu eluringis täitus 22 aasta. Mida aeg edasi, seda rohkem naudin mina seda stabiilset ja vaikust. See rahu, mis annab mulle Jumal on ikka üle kõige maailma kiusatuste. Eile veel olin ma valmis peaga vastu seina jooksma, paanikast ringi jooksma ning tegema võimalikult palju asju ja korraga!!! Üks hetk ma tundsin, et wow, nii ei saa ju elada. Päriselt iga päev peab võtma step by step asju nii nagu nad on, vastavalt olukorrale. Olin juba vaat et närvivapustuse äärel... 08.10 Järjekordne pühapäev. Täna ma ei läinudki kirikusse. Vahel on see, et elus tuleb mingisugused plaanid ümber mängida. Pühenduda vahel oma armsatele sõpradele või lähedastele. Võõrustasin veel eilsest sünnipäevapeost ööseks jäänud sõpra, keda ei hakanud ööpimeduses tagasi koju saatma. Eilne sünnipäevapidu oli teistsugune. Ring oli väike. Ringis olid minu jaoks VÄGA olulised inimesed, keda ikka ja jälle

Üks aus ülestunnistus

Kujutis
Mida rohkem ma leian seoseid enda ja Piibli vahel, seda rohkem hakkan ma noppima asju välja, mis ei teeni Jumalat. Minu blogilugejad teavad, et ma olen üks suur trenni ja tervisliku toitumise fänn. Tõetera peitub aga kuskil sügavas minevikus, kui ma ei olnud enda kehaga rahul ja otsustasin ennast kätte võtta. Kuigi ma tol korral tehtud otsust ei kahetse ma karvavõrdki, andsin ma käe maailma, mis mingil määral seadis mulle ette mingisuguseid mõõte ja numbreid. Ma polnud pea paar aastat peale kaalulangetamist veel rahul oma kehaga, sest siit-sealt tahtis asi parandamist. Üritasin kompenseerida oma puudujääke trenni ning toitumisega. Aga kord olin ma liialt lihastega sardell ja kord ma nagu luudega räim. Nüüd olen ma jõudnud sinna punkti, kus ma tahan rohkem kuulata oma keha ning teha trenni sellepärast, et ma armastan seda, mitte sellepärast, et mul oleks hullult vaja vormi saada. Võtsin vastu otsuse, et võtan maha paar kg ning teen seda täpselt nii nagu mu keha mulle ütleb ehk ükski min

Minu tulevane kaasa

Kuid kui küsimus esitada mõnele teismelisele neiule siis mis te arvate, kuidas ta defineeriks oma ideaalset kaasat? Kindlast peaks ta olema handsome, ülimalt hooliv  ja mida kõike veel... Mul on kõrvu ja silma jäänud kristlaste seas mingisugune arusaam, et naissoost isikud panevadki päriselt roduradapidi kirja, mida nad oma tulevaselt kaasalt ootavad ja millised nad peaksid olema. Kui ma veel aasta tagasi oleks endale mingit nimekirja hakanud tegema, oleksin ma sinna kirjutanud järgmised omadused: hooliv, armastav, truu, nägus jms. Ilmselt sellepärast ma sellele eelmine aasta nii väga ei mõelnudki. Lugesin hiljuti üht artiklit, kus naine oli kirjutanud tuttavast, kes talle oli kurtnud, et tutvusmisportaalidest pole leidnud endale sobivat kaasat. Natukene ajab naerma küll, et kas päriselt kristlased otsivad kuskilt portaalidest endale kaasat? Palun ei! Minu arust poleks see üldse piibellik, sest sealsed motiivid oleksid nii valed! Vabandust sina seal, kes sa oled leidnud oma eluarmastu

Kas ma usaldan Jumalat või toidan oma emotsioone?

Kujutis
Kui ma eelmises postituses kirjutasin sellest, kuidas me ei peaks kartma neid asju, mis meil ees seisavad, vaid minna vastu oma kartusega koos Jumalaga. Reede hommikul seisis mul ees minek autokooli sõidutundi. Veel ennem seda mõttes palvetasin ja lausa süda hõikas Jumala poole, et palun sekku siia kohe ja nüüd... Paar minutit hiljem minu telefon helises ja sõiduõpetaja pidi põhjusega minu sõidutunnid ära jätma, et täita oma olulisemaid kohustusi. No kui see polnud nüüd Jumala sekkumine siis, mis see oli? See polnud pelgalt tobe kokkusattumus, vaid ma usun, et Jumal tõepoolest sekkus minu olukorda. See päev poleks tõotanud head ning ma tundsin, et ma ei suudaks autosõidule keskenduda. Lihtsalt südamest tänan Jumalat, et ta minusugust hädapätakat pole hüljanud ja ikka annab mulle usku, et edasi püüelda. Tänase postituse teema juurde tagasi tulles, tahan ma jagada teiega paari päeva emotsioone, mis on minu südamest ja peast läbi käinud. Alustagem sellega, et õhtuti ma lihtsalt lähen mag

Milleks pidevalt karta ja tõmmelda?

Kujutis
Hei. Oeh, üle nädala on sellest möödas, kui ma viimati kirjutasin. Tavaliselt ma koondan oma mõtted ja tunded kõik ühte armsasse märkmikusse. Olen märkanud, et just sinna tulevad ka viimasel ajal pisikesed sissekanded sellest, kuidas ma ennast tunnen ja mille üle ma ikka hullult tänulik olen. Tegelikult on viimasel nädalal üritatud kodeerida minu sisse mingisugust hirmu või kartust tuleviku ees. Aga hoolimata sellest, naeratan ma inimestele näkku ja ütlen, et kõik saab korda ja ma ei pea mitte midagi kartma. Jumala Sõnas on selle kohta isegi kinnitus. Sind rajatakse õigluses; sa jääd eemale vägivallast, sest sul ei ole midagi  karta , ja hirmust, sest see ei ligine sulle.     Js 54:14   Ma võin kinnitada, et just selline kindlus on ka minus hetkel. Ainus, keda ma pean kartma on Jumal ja tema kohus. Pead vaevata pidevalt mingisuguste maiste probleemide, olgu selleks, kas kool, töö või autokool. Milleks? Ma ei ole selline inimene, kes laseks lihtsalt asju üle või ei täidaks oma kohus

Esimene (viimane?!) koolipäev

Kujutis
Kohal. Olen jälle koos poole oma eluga kolinud ühikasse. Pühapäeva õhtul meeldesegaduses suutsin autos veel korraks haigeks jääda(ma lausa tundsin seda), peatäie nutta(kõik müristas korraks kokku) ja siis läks pea jälle selgeks. See oli kuidagi eriline tulek siia, sest teadsin, et see on minu viimane "selline tulek", kus mind saadab pea kogu perekond. Seekord oli kaasas ka isa. See oli armas ja südamlik. Igal juhul pühapäeva õhtul ennast lahti pakkides ja söögist ilusasti punni söödes oli uni magus tulema. Tõsi küll kell oli paar minutit juba tiksunud südaööst läbi aga magama jäin kiirelt ja järgmine hetk avanesid luugid  alles kell 7. Meh, nii vara?! Nojah! Olgu aga sellest ma ei tahtnud tänases postituses kirjutada... Esmaspäeva hommikul aktusele liikudes oli selline tunne, et VAU! Ma olen nii kaugele juba jõudnud, viimane aasta, kuhu küll aeg kaob. Kui ma muidu olen suhteliselt "tuima näoga" aktusel olnud siis seekord paelus mind sealne sisu ja ma tõepoolest ku

Kuulsus ja tähelepanu

Kujutis
Tulin just hetk tagasi oma kalli onu juubelilt, kes ühtlasi on ka minu vaimne isa ja seal nagu ikka pildistati ja ma ise olen ka üks suur selfiekunn ja mulle meeldib kui mind jäädvustatakse erineva outfitiga. Ma ei ole kunagi mõelnud, et ma nüüd tahaks jubedalt kellegi tähelepanu aga lihtsalt silmal ilus vaadata, kui sa oled ilusasti riides ja puha. Koju jõudes ma kohe janunesin selle järgi, et oh saaks omale heale sõbrale näidata, milline ma välja näen.. Ehk see on mingi heakskiidu refleks, soov näidata teisele, et oled olemas ja sulle meeldib kui keegi sind "tähele paneb". Aga päriselt, kas see on kõige olulisem? Kas ma tegelikult ka näiteks võtan hauda kaasa selle teadmise, et mu välimus meeldib temale või temale ja ma sain sealt või sealt sellist kiidulaulu? Okei, kui ma oleks abielus/suhtes oleks muidugi vahva, kui abikaasa ütleb mõne armastava komplimendi aga see oleks ka kõik. Avastasin jälle oma lemmik kristlikust digitaalsest ajalehest ühe kulda väärt artikli. Artik

Uued mõtted ja inimkatsed Maarja moodi

Viimasel nädalal olen märganud, et minu sisse on tulnud elama rahu. Rahu minu välimuse kui ka sisemuse osas. Need hetkel on tasakaalus. Aga mida tahaks minu füüsis? No peale Ööjooksu oli suht selge, et kle Maarja, sobiksid sinna jooksma küll ja trenn on ikka täiega sinu teema. Kuna ma olen äärmiselt trenni armastav inimene, kes lihtsalt enda trenni tehes võib avastada, et tahaks teisi ka treenida. Aga miks mitte? Tulevikus kõrvalt ka teha treeneri tööd.Viia seda powerit, mida ma saan Jumalalt teisteni. Fakt on see, et vaimuinimesena elavana, pead sa ka enda füüsist kontrolli all hoidma. Muidu hakkab sinu tervis sind vaevama. Tekivad erinevad terviseprobleemid, millele lahendus leida oleks keeruline. Ma mõtlen ikka seda stressivaba treeningut, kus ma ei lähe hulluks ega piitsuta liigselt inimesi, vaid nakatan oma positiivse vibega ka teisi liikuma. See oleks nii äge kui ma annaks mingisugust tantsulist või miks ka mitte bodypumpi laadset treeningut, kus mängu tuleb vastupidavus ja lihas

Tahad sa olla istuv kristlane või Jumala sõdalane?

Kujutis
Oled sa tundnud sellist nälga, et sööks terve suure taldrikutäie sinule meeldivat toitu korraga ära. Vot minul on hetkel suur nälg Jumala Sõna järgi. Ma otsin Jumalat iga päev ja pidevalt. Ma ei taha olla see kristlane, kes istub pühapäeviti oma poolteist tundi koguduses ära ja ütleb, et jess minu töö on tehtud, olen hea sulane. Mina nii ei arva, meis kõigis, Jumala lastes on süüdatud leek, mis annab valgust meie kaaslastele, kolleegidele ning perekonnale edasi, mis kannab endas seda Jumala armastust, mõistmist ja hoolimist.  Nagu sõdalased läheme me vastu kurjusele ja hingevaenlase rünnakutele. Ega sellele rüblikule tuleb pidevalt meelde tuletada, kes tegelikult sinu sees elab ja milleks on TEMA võimeline. Saatan kardab, saatan kardab Jumala kindlat kätt. Saatan varitseb meid pea iga nurga taga, iseasi, kas me temast ka välja teeme. Ta võtab erinevaid kujusid, kas on selleks mõni kiusatus või iha. Meie relv on Jumala Sõna ning ainult Temale sõnakuulelikuks jääda. Ignoreerides hingeva

Ootus ja vooluga kaasas

Kujutis
Mida meil praegu ei ole, seda me tegelikult hetkel ei vaja. Iga asja jaoks on oma aeg ja koht. Seda on mulle õpetanud piibel ja Jumal. Mina elan hetkel ootusajas, kus ma olen leppinud oma üksildusega, mille avasüli olen ohverdanud Jumalale. See on võrreldav kannatusega, mis hiljem tasutakse palju imelisemalt Jumala poolt. See ootusaeg on keeruline, raske ja tihti tekib tunne, et sa enam ei jaksa. Koged rünnakuid nagu lammas huntide keskel ning sind murtakse sõna otseses mõttes maha. Murtakse, et sa saaksid varustada ennast piisavalt relvadega(Jumala sõna ja Püha Vaimu tunnetusega). Jumal annab sulle kavaluse nagu maol, kes roomabki arukalt oma raskustest välja. Oluline on jääda Jumalale truuks, tema õpetustele ustavaks ja katkematult uskuda, et praegustel sündmustel on hiljem loogilisem selgitus. Palveta selle heaks kindlasti, et sinu truudus jääks püsima ja armastus Jumala vastu puhkeb veel ilusamini õide. Mina olen kogenud selle suure üksilduse keskel midagi palju ilusamat oma süda

Matkaelamused Piusalt ja Rakvere Öööjooks

Kujutis
Esmaspäeval 7.augustil läks lahti üks vahva sõit Vana-Vastselliina suunas. Olin juba positiivselt meelestatud, sest mulle tohutult meeldib matkata ning kui seda saab veel teha inimestega, kes kannavad sinuga koos sõna otseses mõttes risti. :) Igaljuhul esimesed matkakilomeetrid lendasid linnutiivul. Esimene teekonna pikkus oli ligi 5 km, mis kulges läbi RMK matkraja. Esimene laagripaik oli kuskil orus, kus saime privaatsust ja vaadet nautida. Laagris kohal, sättisime telgid üles ning elasime sisse. Minu kogudus noortetöö juht näitas meile, kuidas on võimalik mäest alla laskuda ning huvilistel oli võimalus päris ise laskuda. Muidugi kasutasid seda kohe kõik huvilised ära ning kõigil proovijatel olid emotsioonid laes. Kuna mina olin seal nö kokatädi siis minul polnud mahti sinna turnima minna ja vist ei oleks eriti julgenud ka. :D Esimene õhtusöök läks üle kivide ja kändude, tundsin, et ma kuidagi ei oska motiveerida teisi endaga koostööd tegema. Ma ei osanud neid portsjoneid kuidagi