Postitused

Jumalakartlikus ja täiskasvanu elu

Kujutis
Hei,
Minu vabandused, et pole jälle ammu kirjutanud. Ma ei tea, kes seda blogi loeb aga ma loodan, et saan kuidagi ikkagi kellegile valguseks olla.
Viimasel ajal on kuidagi esile kerkinud koormad minevikust. Olgu öeldud,et mul oli arvatavasti keskmisest inimesest parem lapsepõlv, sest mul olid Jumalakartlikud inimesed kõrval ning arvan,et just nemad suutsid minus jätta positiivseid jälgi. Kuigi ma ausalt ise pole alati positiivsuse ja armastusest pakatav inimene, olen ma alati hinnanud neid väärtusi, mida mulle on õpetatud. Kui nüüd tagasi vaadata ja mõelda, et miks ma kristlane olen, oli see kuidagi nii õige ja loogiline otsus. Ma arvan,et meie kõigi sees tekib elus hetk, kus me hakkame elult otsima enamat. Kahjuks nii paljud otsivad seda alkoholist, narkootikumidest ja egoistlikest usunditest. Miks egoistlikest? Sest need tahavad sind panna uskuma, et ainult sina üksinda oled kõikvõimas ja sina suudad kõike ISE kontrollida.
Kahjuks või õnneks me ei saa kõike ise kontrollida. Kahjuks…

Ma abiellusin sinuga...

Kujutis
Möödus on palju aega, kui ma olen üldse siia kirjutanud. Ma pigem peituks selle taha, et mul ei ole aega või ideid,et kirjutada.Tänase postituse nö tuumik oli kirjutatud juba eelmise aasta märtsis.
Jah, ma teadsin juba siis, et abiellun varsti Marekiga. See kõik on minu jaoks olnud loomulik rada. Loomulik just sellepärast, et meil on olnud aega teineteist tundma õppida ning ma ei kujutaks ette, et ma elaksin või abielluksin kellegi teisega. Julge samm, mis? Teades, et Marek pole kristlane ja tõenäosus, et ta seda kunagi ei hakka olema, oli algselt võib-olla hirmutav.
Põhjus miks ma otsustasin ikkagi siduda oma elu temaga on lihtne. Minu sees on kindel teadmine, et Jumal ei aseta meie ellu inimesi juhuslikult. Ka Mareki suhtes on mul vähemalt lootus, et ta kunagi usub ka meie Loojasse. Seni kuni seda pole veel juhtunud, jääb mul üle vaid palvetada ja olla parim abikaasa maailmas.
Walter Trobischi raamatus "Ma abiellusin sinuga" räägib tõestisündinud loost Aafrikas jutlust pid…

Kõik oli uus septembri kuus...

Kujutis
Septembri algul...
Ma ei tea... Kas ikka on? Selline tunne, et poleks nagu mitte midagi muutunud aga tegelikult on ikka küll.
Vaikselt ja märkamatult on saanud läbi katseaeg töö juures ning lapsed on jälle kooli poole sammunud.
Kuidas siis minu elu on muutunud?
Well, alustame sellest, et olen juba üle kuu aja elanud Tartu linnas. Linna elus ei olegi midagi halba, pigem ikka meeldib,et ei pea õhtututi kuskile väga rapsima ja rabelema.
Põhjus miks ma võib-olla kirjutanud ei ole, on suuresti selles, et peale tööpäeva tahaks lihtsalt rahulikult olla ning puhata. Muidugi ma ei saaks öelda, et kirjutamine nüüd minult hullu suurt pingutust nõuaks, vaid lihtsalt polnud sellist tunnet peal.
Kui nüüd ma räägiksin sellest, et aeg on kiirelt möödunud ja olen palju jõudnud ära teha siis valetaksin. Vahel on selline tunne, et Jumal kannab meid kuskilt läbi ja me ise ei saagi aru. Ilma temata ei oleks ma jõudnud nii mööda minnes seljatada oma katseaega, minna kokku elama oma parima sõbraga ja saavut…

"Therefore I will boast all the more gladly in my weaknesses..."

Kujutis
Kas sa kallis sõber seda tead, et Jumal on alati sinuga? Ma mõtlen, et isegi siis kui sa arvad, et teda pole olemas ja sa pead üksinda rabelema. Mul on sulle hea uudis. Me ei ole ega saa kunagi olema päris üksi. Alati on keegi veel, keegi võimsam, kes meid aitab ja juhib. Vahel on raske seda aktsepteerida ja meie inimeseloomuses on juba sisse koditeeritud või teeb seda tänapäevastumine, mis sunnib meid olema üha iseseisvamad. Mis sunnivad meid kiirustama abivajast mööda, mis sunnivad meid kiirustama meie töös ja igapäeva elus. Neid põhjuseid võib olla mustmiljon AGA me ei ole üksi.
Olen viimasel ajal tujukas. Tahaks meeleldi veeta aega ilma inimesteta. Olla lihtsalt kuskil või siis veel parem, sõidaksin kuskile kaugele näiteks Ameerikasse. Olgu öeldud, et olen alati selline kodukana olnud, et mind Eestist kaugele motiveerida on raske. Võib-olla on see meeltemuutus tulnud Jumalast, et tema tahaks, et ma edasi liiguksin. Paljud mu blogi lugejad teavad, et ma ei ole just olnud kergema is…

Minu teine taassünnipäev ja kuidas võimatu on jälle võimalik.

Kujutis
26.06
Jah. Täpselt kaks aastat saab sellest, kui otsustasin, et ma tahan elada koos Jumalaga. Need kaks aastat on mind palju õpetanud ja nüüdki seisan valikute ees, mis võib-olla on suuremad ja raskemad.
Mis siis on juhtunud? Jumal on teinud mu elus palju korrektuure.
Võin ülima tänutundega öelda, et tänu Temale sain ma lõpetada kõrgkooli, mis nii mõnigi kord tundus mulle võimatu. Olgugi, et nüüd tagasi vaadates tundub mulle see kool üks igati mõistlik koht, kus end harida, sest sealsed õppejõud on vastutulelikud ja abivalmis. Harjusin kiirelt selle nö hea eluga, kus ainuke kohustus oli koolis käia ja oma arvestused kuidagi moodi tehtud saada. Igatahes nüüd on ehk mõneks ajaks koolitee seljataga või kas ikka on? See küsimärk on just tänu sellele, et ma tunnen, et ma tahaksin õppida midagi hingelähedast ehk harida end läbi Jumala sõna. Olgugi, et praegune töö, mida teen on minu jaoks paras katsumus, sest harjumatu on sellist vastutust omada. Olen loomu poolest selline inimene, kellel p…

PP40, koguduse väljasõit ja Püha Vaimuga täitumine

Kujutis
Otsustasin kirjutada mai algul toimunud piiblipäevade üritusest. Mis üritus see siis selline on? Piiblipäevad on elujõuline üritus, mis toob kokku sajad Eesti noored, et koos ülistada Jumalat ja jagada Jumala Sõna.
Minu kogemus on selles vallas alles teine aasta. Eelmine aasta tagasiviskena, toimus see Tartus. Sel aastal pidime vähekene kaugemale, Tallinnasse sõitma.
Hommik algas minu jaoks väga vara. Eelnev õhtu oli pikale läinud. Oma nadise unega ajasin ma siiski end üles ja läksin Tartusse, kus minu koguduse vennad mind peale korjasid. Kogu Tartu-Tallinn sõit oli lõbus ning ma ei tundnud kordagi, et siiski ei tahaks minna. Kui me Tallinnasse kohale jõudsime, oli hea tõdeda, et inimesi oli palju(järjekord oli Rock Cafe ukse taga). Koha poole pealt võiks nii palju öelda, et järgmine PP on juba suuremat hoonet vaja, sest sinna me lihtsalt enam füüsiliselt ei mahu ära.
Päev oli jagatud seminarideks, millest üks oli eriti vahva, kus inimesed rääkisid, kes kirjutab minu elu loo? Kokkuvõt…

Ma ei taha Sinu vastu astuda...

Kujutis
Kui Jumal võtab sinult midagi ära, on see põhjusega. Olgu selleks mõni inimene, kelleta sa arvad, et sa elada ei saa või mõni pahe, mis sind on hoidnud kaua ahelais. Ma üritan rääkida täna sellest, mis tähendab, kui sa astud Jumala seaduse vastu...
Ma arvan, et ma olen juba päris pikalt niisama vegeteerinud. Olen endaga aus. Alati igatsen teha seda, mis on mulle tõeliselt südamelähedane. Võtsin vastu otsuse ka selle osas, et ma päriselt ei sea mitte ühtegi inimest oma Jumala ette. Ma olen öelnud isegi seda inimestele, et ma mitte kunagi ei armasta ja ei austa rohkem kui minu Jumal. Näen reaktsioone, tajun, et seal on eelarvamused... Samas, ma saan ju aru, kui inimene pole kristlane siis ta isegi ei kujuta ette, mis tähendab see, kui keegi täidab su tühimiku ja teeb su terviklikuks. Olen nii kaua võidelnud oma emotsioonide ja tunnetega. Lõpuks kõik ikkagi taandub Jumalale ja tema, ainult tema kingib mulle rahu. Nüüd ma saan aru, miks nad mulle ütlesid, et sa pead hoolega valima, kellel…