Postitused

Kuidas mina Jumalat armastan?

Kujutis
 Mu sees on jälle kogunenud mõtteid. Täna lõppes KUSi Piiblikool. Oh, kui hea ja õnnistatud aeg see ikka oli! Mulle nii meeldis, kuidas me saime jagada üksteise elusid ja mis peamine - avatud südamega teisi kuulata. Tunnen, et mul on nii palju veel õppida... Aga mis mind täna erakordselt kõnetas? Jael rääkis, kuidas me kõik saame erinevat viisi Jumalale armastust väljendada. Kas see on siis jalutuskäik loodusesse, laulad Jumalale kiitust või mõtiskled tema sõnadele. Viimasel ajal ma tunnen, kuidas nii mõnigi kord mu sees ütleb keegi "Kuule, ära nii küll tee või ütle" või "Parem ole tasa ja lase Jumalal". Kuskilt tuleb meelde selline tsitaat nagu " Let go and let God ", mis tähendab seda, et meil ei peagi olema pidev kontroll oma elu üle ja me ei saagi kõike kontrollida. Mida meie siis saame kontrollida? Me saame kontrollida seda, kuidas me olukordadele reageerime. Näiteks kui sul on valida, kas sa lähed õhtul sõpradega välja või jääd koju ema aitama näitek

Jumal ei pane sind pinge alla

Kujutis
Kui hea on vahel enda blogi jälle avastada, et siin end kuidagi välja elada. Olen elus jälle sellise koha peal, kus edasi ei oskaks nagu minna. Ega ma ei karda ka. Lihtsalt olen ma salamisi avastanud, et ma ei taha enam oma aega raisata ja lihtsalt midagi teha. Ma tean, et ma olen õnnistatatud, et mul üldse töö on ja saan seda just sellises mahus, sellise palga eest teha. Üks, mida olen ma Jumalaga koos käies õppinud, et shortcuts ei ole parem tee. Miks? Sest usun, et me kasvame üksnes siis kui meie ees on raskused ja võimatu näivad olukorrad. Tean, et Jumala jaoks on kõik võimalik ja ma võin julgelt edasi astuda. Ma lihtsalt nii igatsen midagi rohkemat ja seda, et ma suudaks end osade asjade suhtes kokku võtta. Tunnen nagu ma oleks mingisuguse pinge all. Tean seda, et see ei saa olla Jumalalt, sest Jumal ei suru mulle midagi peale. Aga kuidas mind ümbritsevad inimesed ka sellest aru võiksid saada? Ega vist ei olegi mõtet end kellegile peale Jumala tõestada. Siin ei saa olla isegi paha

Sinu minevik ei defineeri Sind

Kujutis
 Unenäod, mis ma viimasel ajal näen on kummalised. Tean, et neid ei tasu liialt uskuda, aga miskit, mis seal on teeb haiget. Ma olen täna pea terve päev ühele inimesele mõelnud. Küsinud enda käest, et miks ta mind ei armastanud? Aga miks ma küsin seda minevikust? See teeb kuidagi haiget. Ma olen abielus. Sosistan endale vaikselt, et ma pean õppima oma abikaasat rohkem armastama. Aga ma ei oska. Ma palun, et Jumal annaks seda mulle aga ometigi küsib minu mineviku mina, miks Maarja, miks ta sind ei armastanud?  Lähtudes Jumala sõnast, ma ei tohiks vaadata taha poole. Fl 3:13, kus Paulus ütleb, et ma unustan kõik, mis on taga ja sirutun selle poole, mis on ees. Ma tahan suuta elada nii, et ma ei igatseks oma minevikku. Ma ei tooks sealt võrdlusi, vaid liiguks edasi. Armastaks iseendit ja teisi nii nagu ma olen/teised on. Miks see nii keeruline on? Miks see armastuse vajadus tuleb kuskilt valest kohast, kui see peaks tulema üksnest Jumalast. On paastuaeg ehk selle käigus tulebki välja see,

2021 - Muutuva südame aasta?

Kujutis
Käes on aasta 2021. Mul pole vist ükski aasta nii rahulikult  alanud nagu see aasta. See käis kuidagi kähku ja märkamatult. Kui ma mõtlen oma elule tagasi siis jõuan ma järeldusele, et ega ma endale väga armu ei anna. Tihti avastan, et puhkamise asemel rabelen ringi. Eks ta ikka loomuses ole ka.  Ma tunnen puudust tõelistest vestlustest inimestega, kes mulle korda lähevad. Ma ei saagi selles kedagi süüdistada, sest usun, et Jumal on hetkel sellise aja andnud.  Tegelikult olen ma juba pikemalt tundnud ka seda, et mul on  vaja teha enda sees üks suurem inventuur. Olgu öeldud, et pidev arenemine ja kasvamine on kristlase üks elu moto. Vahel ma tunnen, et osad inimesed lihtsalt tammuvad ühe koha peal ja nad on rahul sellega. Ma näen inimesi enda ümber, kes otsivad, otsivad midagi, millele nad ise seletust ei leia. Olles viie aasta eest sama koha peal, tean, mida nad tunnevad.  Mind kõnetas väga minu sügavalt uskliku tädi lugu, kes rääkis, kuidas ta kunagi kibeles väga peole minna. Üks näda

Ausus ja ustavus, mis on enamat kui põletusohver.

Kujutis
Kuidas täita oma pealtnäha tavaline elu iga päevaste võitudega? Kuidas tunnistada oma vigu? Kuidas öelda anna mulle andeks? Kuidas andestada, kui südames on kibedus ja valu? Kui kõike lõpuks saab liiga palju, hakkad Sa kahtlema. Sa kahtled eelkõike endas, mitte kelleski teises. Mõtled, kuidas ometi oled sina elanud valesti või millest sina oled ilma jäänud. Üsna egoistlik, kuid sellistel hetkedel matab sind hingevaenlane oma rünnakute alla ja sa ei suudagi enam fokuseerida, mis siis on oluline, mis mitte. Olen viimasel ajal kogenud ja elanud läbi palju tundeid, mida ma ei oska seletada. Olin pikalt vaimselt väsinud, ega osanud sellele mingit normaalset seletust leida. Hakkasin üha rohkem otsima vastuseid Jumalalt ja jätkasin tema sõna lugemisega. Päris mitmeid kordi juhtus koguduse jutlustel, et tundsin end kõneleja tekstist ära ja palusin Jumalalt, et ta annaks mulle vastuseid. Möödus hulk aega, kus ma mõistan, et minu tunded ja emotsioonid polegi nii olulised, kui see kuidas ma te

Mõtteid...

Maailm on muutunud mitusada head kraadi peale seda, kui ma viimati kirjutasin. Vaikus. Just nagu praegu, hilisel õhtutunnil, kus oleks aeg juba magama sättida. Miks ma olen veel üleval ja otsutasin kirjutada? Põhjus, et ehk teab igaüks enda sees. Palju on räägitud sellest koroonakriisist. Haigus, mis on võtnud juba maailmast palju inimesi. Kõrval virr-varri jälgides on targem sinna mitte väga "dive in"-ida võid kindel olla, et saad oma terve mõistusega närvivapustuse. Olen rahulik ja samas ka ootel. Mis tuleb peale seda kriisi? Kas meil on üldse enam midagi oodata sellest maailmast? Ma ei karda, tean, et olen Jumala kaitsva varju all, samas allun ka korrale. Ei torma ringi nagu hoolimatu inimene, korraldan oma käimisi targalt. Ei lähe kaasa paanikat külvavate uudistega. Tõsi, õues jalutamas käies ärritun, kui inimesed ei hoia distantsi. Samas tean, et me inimestena ei suudagi olla täiesti alluvad. Me eksime. Ometigi see ärritab mind. Mind ärritab, kui keegi "targem&quo

Elu standardid

Kujutis
Pole vist maailmas inimest, kes ei unistaks juba väiksena rikkaks saamiseks? Kuidas oleks, kui sa saaksid omale lubada kõike seda, mida hing ihaldab? Jah, seda uhket autot või viimase peal timmitud korterit. Seda üli fäänsit telefoni, mida omavad ju kõik teised. Mnjh, pahatihti, me inimestena tahame palju ja korraga. Sellepärast on maailmas ligi suurem osa meist, kes elavad laenatud elu. Kes võtab laenu, et oma kodu soetada, kes liisib auto ja neid laenatuid asju on tegelikult veel. Me teaksime,et meil endal ei ole piisavalt resurssi, et endale seda lubada. Või siis meil inimestel puudub kannatus, et koguda millegi jaoks raha. Meie palk pole kunagi liialt kõrge, sest asjad, mida me ihkame on kallid. Miks see küll ometi nii on? Miks inimene ei võiks olla rahul sellega, mis tal on. Miks meil peab olema alati viimase peal telefon ja auto? Need asjad siin maa peal on tegelikult ju nii ajutised. Miks me ei võiks rahulduda sellega, mis meil on? Jah, kui sa ei tee, midagi, mis sulle ei